Kehvad uudised. Seekord kedriklest.

Kevadel saadud kollaseõielised dendroobiumibeebid on küll edenenud, aga aeg-ajalt käis külas kahtlus, et nad siiski ei tunne ennast päris hästi - ei kosunud nii hästi kui ootasin ja lehed tundusid kergelt kahvatud. Mingit elu ma nende peal varasemalt ei märganud ja lasin neil suvel lihtsalt olla. Täna siiski otsustasin asja sõna otseses mõttes lähemalt uurida ja võtsin abiks tugeva suurendusega luubi. Esialgu nägin ainult mõningaid punakaid täppe, aga pikemal uurimisel tuvastasin ühe, mis liikus! No pagan küll, siis ei olnud enam erilist kahtlust, kellega tegu - eks ikka see kurikuulus kedriklest. Mingeid võrke ega tohutut lehekahjustust taimedel näha pole, aga sellele on ka lihtne seletus varuks. Väidetavalt soodustab nende paljunemist soe ja kuiv keskkond, aga minul istusid need dendroobiumihakatised vannitoa aknal, mis on kõige jahedam ja suurema õhuniiskusega ruum mu elamises. Halb lugu on muidugi see, et nad istusid seal teiste taimede vahel. Vaatasin ülejäänud kodanikud ka üle, kuid esialgu midagi kahtlast silma ei hakanud. Loodan naiivselt, et ebasoodsate tingimuste ja hea õnne mõjul pole parasiidid teistele taimedele levinud.
Dendroobiumitega talitasin esialgu lihtsalt - võtsin kõik potist välja, uhusin korralikult kange alkoholilahusega üle, seejärel pesin voolava veega ja istutasin uude substraati. Elame-näeme. Kolm isendit olid suvega kenasti juured alla kasvatanud, neljas oli ikka suhteliselt juuretu ja lehetu samuti. Selle neljanda äbariku jätsin potti panemata, mulle piisab kolmest küll. Potistatud kodanikud kolisid täiesti eraldi asuva väikese akna peale.